varjupaik – varju paik

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum on 2023. aasta hooaja teiseks projektiks valinud üllatuskuraatori näituse, mille raames tegime ettepaneku kureerida näitus loojale, kes ei tegutse igapäevaselt kaasaegse kujutava kunsti valdkonnas. EKKMi ajaloo teistkordses eksperimendis üllatuskuraatori formaadiga kutsusime näitust tegema helilooja Helena Tulve.

Tulve soovib, et näitus „varjupaik – varju paik“ pakuks rahulikku ent inspireerivat kogemuslikku varjupaika külastajatele, jõudmaks tajupõhiselt uutele arusaamadele inimese koosolemisest looduskeskkonna ja iseendaga.

„Olukordade hapruses, sügavas teadmatuses, lakkamatus muutumises ihkame sisimas tagasi sinna, kust oleme tulnud ja kuhu kunagi läheme tagasi. Seniks otsime omale ajutist kohta, pesa, varjupaika, vahetu olemise- ja tajuruumi, kus tunneme end kõigest hoolimata toetatuna. Millised paigad, kogemused, kujutlused, helid aitavad meil hoida oma elutunnet, kohaneda tundmatusega, leppida paratamatusega, imestada, kogeda, olla kuuldel?,“ sõnastab näituse sisu kokku võttes Helena Tulve.

Näitusel osalevad kunstnikud loovad teostega momente, mil on võimalik ümber mõelda harjumuspärane objektide- ja ruumikogemus. Teoste omavahelisest seosest kasvab teekond, kus hakkab suhtlema erinev kunsti loomise aines nagu tekstiil, paber, puit, heli, valgus, vari. Neis, kohati heli kaudu nihestatud või võimendatud olukorades tekib võimalus märgata uusi seoseid iseenda, keskkonna ja seal asetuvaga.

„varjupaik – varju paik“ jääb avatuks 6. augustini.

Eelmine  üllatuskuraator oli filmirežissöör Marko Raat, kes kureeris näituse 2012. aastal

Anne (Maar) Rudanovski loomingu keskmes on paber kui inimtekkeline materjal. Aastatega on Rudanovskist saanud origamitehnikate ekspert, kes origamit arendades loob suuremõõtmelisi paberskulptuure ja -installatsioone. 2019. aastal viibis Rudanovski pooleaastasel ümbermaailmareisil, et dokumenteerida ja uurida käsitsi paberi valmistamise viise Hiinas, Jaapanis ja Koreas. Tema ajaloolistest tehnikatest tõukuvad tööd kannavad endas nii idamaade filosoofiaid kui ka vormiilu. Rudanovski on skulptor ja kunstiõppejõud, kes on hariduse omandanud EKAs aastatel 1984–1990. Ta on asutanud Paberimuuseumi TYPA (2010) ja Eesti Origami Keskuse SATORI (2020) ning tema töid on eksponeeritud Soomes, Hiinas, Iisraelis, Saksamaal, Hollandis, Bulgaarias, USA-s.

Félix Blume (Prantsusmaa) on helikunstnik ja heliinsener. Praegu tegutseb ta paralleelselt Mehhikos, Brasiilias ja Prantsusmaal. Blume kasutab põhimaterjalina enda videotes, aktsioonides ja installatsioonides heli. Ta teeb kunsti sageli koostööpõhiselt, töötades kogukondadega ja kasutades avalikku ruumi kontekstina, milles ta teoseid uurib ja esitleb. Blume’i looming sisaldab erinevate olendite ja liikide hääli, alates mesilase suminast, kilpkonna sammudest kuni ritsikese sirinani, aga põimib ka inimeste dialooge nii loodus- kui ka linnakontekstiga.

John Grzinich (Eesti/USA) on kunstnik, kes on 1990. aastatest tegelenud heli ja liikuva pildiga ning kes töötab koha- ja koostööpõhiselt. Viimastel aastatel on Grzinich pühendunud heliinstallatsioonide loomisele, et inimtegevusest mõjutatud maailma mõista kuulamise kaudu. Tema teos „Hingavad uksed“ on ruumikogemuslik teos, mille sees tekkiva heli kaudu saab uurida interjööri ja eksterjööri vahelisi voolavaid piire. Installatsioon koosneb muuseumi katusele paigutatud tuuleharfist ning näituseruumis asuvast helikambrist, kuhu aknapaneelide ja mööbli kaudu linnaruumist ja kliimast mõjutatud heli sisse tuleb.

Laura Põld (Eesti) põimib enda kunstis käsitöö, keraamika ja skulptuuri tehnikaid. Põld on järjepidevalt keskendunud inimeste (ja loomade) vajaduste uurimisele, kajastades koos elamise, kogukonna, turvalisuse ja peavarju pakkumise teemasid. Tema installatsioonid on sageli suuremõõtmelised ning võtavad näituse toimumispaiga kas täielikult üle või sekkuvad näituseruumi  tavapärasesse loogikasse. Põld on õppinud keraamikat Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2007),  maali Tartu Ülikoolis (MA, 2010) ja Linzi Kunsti ja Disaini Ülikoolis.

Zimoun (Šveits) on tuntud oma installatiivsete, asukohapõhiste ja kõikehõlmavate tööde poolest. Kunstnik kasutab materjalide liikuma panemiseks ja seeläbi helide tekitamiseks mehaanilisi pöörlemise ja võnkumise põhimõtteid. Selleks kasutab ta lihtsaid materjale igapäevaelust ja tööstuslikust kasutusest – pappi, alalisvoolumootoreid, kaableid, keevitustraati või ventilaatoreid. Zimoun loob väikeseid seadmeid, mille mõju on  loomupärasele lihtsusele vaatamata visuaalne ja keerukas, eriti kui sajad väikesed masinad orkestreeritult ühes rütmis tööle panna.